Supilinna kütkestavad vastuoksused

(Olev Remsu kõne Supilinna päevade avamisel 21. aprillil 2011. a Tartus, Raekoja platsil)

Tere, kallid supilinlased! Kallid tartlased ja Tartu külalised!

Kallid sünnilinlased, lapsepõlvelinlased!

Mullu pidas siin kõnet Supilinna päevade avamisel ja supi jagamisel president Toomas Hendrik Ilves, tänavu on see au langenud mulle.

Toomas Ilves veetis oma noorukiea New Yorgi Supilinnas, mida kutsutakse New Jerseyks.

Minu sünnikoduks on aga päris ehtne Supilinn, Tartu ja Eesti oma.

Ma ütlen kohe, et Supilinna päevad on tipp-topp üritus.

Tipp-topp, nii räägiti meil, Supilinnas.

Miks tipp-topp?

Aga sellepärast, et see loob lähedust ja soojust.

Ja lähedust vajame me kõik. Me ei taha olla tundetud, me ei taha olla kalgid, jäised, külmad, kivist südamega, me tahame olla lähedased ja usalduslikud.

Me igatseme soojust ja lähedust ning Supilinna päevad kingivad seda meile.

Selle eest olgu öeldud tänusõnad organisaatoritele, või nagu meil, Supilinnas öeldi - orgunnijatele.

Miks aga Supilinn meile meeldib?

Iga tõmbav, iga kütkestav nähtus peab sisaldama oksüümoroni.

See tähendab eitusjaatuse, see tähendab sisemise vastuoksuse.

Ma toon oksüümoronide näiteid.

Aus varas, puutumatu prostituut, rikas kerjus, süütu kannataja, tiirane moraalijünger, purjus karsklane jne, jne.

Miks rahvas tormab vaatama filme narkodiilerist narkopolitseinikust? Aga sellepärast, et tegelases kätkeb oksüümoron.

Miks me imetleme Robin Hoodi?

Aga sellepärast, et ta oli puhtahingeline röövel ja vooruslik mõrtsukas.

Meie Supilinn haarab endasse oksüümorone küll, küll ja enamgi veel.

Palun – ise väljanägemiselt, arhitektuurilt, tänavastikult, asendilt, sotsiaalselt staatusellt agul mis agul, aga kauguse poolest siit, Raekoja platsilt kesklinn mis kesklinn.

Päris käeulatuses. Või ütleme siis agulipoiste moodi – kiviga visata.

Supilinn oli korraga maa ja linn, ning see vastuoksus oli eriti kütkestav.

Tavaliselt me vastandame neid asju, maad ja linna, kuid Supilinn sidus need ilusti kokku.

Kui mina seal elasin, peeti meil salaja loomi, meie maja perenaisel oli siga. Suur ja ilus siga.

Me ei tohtinud oma kartulikoori solgiauku visata, pidime need andma perenaise seale. Samuti kõik teised toidujäätmed.

Ja siga röhkis heameelest ja kasvas seamoodi, enne jõule leidis ta oma otsa ning meie ostsime perenaiselt odava raha eest jõululiha.

Hommikul kiresid Supilinnas kuked, kuuldus isegi lehmaammumist. See kõik lõi külameeleolu, aga lisaks oli veel tulus tollel ülivaesel, lisas palgakopikatele tubli kõhutäie.

Kuidas oli see võimalik, kui lojustepidamine oli Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu poolt keelatud?

Väga lihtsalt - militsionäärile pisteti pihku meelehead ning tema silmad ja kõrvad olid lukkus.

Miilitsat ennast kutsuti politsionääriks või siis militseinikuks. Mõlemad on jällegi oksüümoronid.

Lisaks koduloomadele olid paljudel, paljudel, enam-vähem kõigil supilinlastel, suured aiamaad, kolm aastaaega neljast murti seal selga.

Niisiis, Supilinn ühendas maa ja linna, laulatas need nagu igaveseks kokku.

Supilinnas elasid esimese-teise põlvkonna linlased, nende käed sügelised põllutöö järele, seda tehti vabal ajal. Tööajal käisid mehed õllevabrikus, asfaldivabrikus või siis lauatehases tööl, parvetasid palke jõel või lõikasid talvel jõekaanelt jääd, naised olid mitmel pool koristajad.

Veel oli Supilinn pättide ja poeetide linn.

Ja-jaa, seal leidus nõnda et hoia ja keela kriminaalset elementi.

Pätid elutsesid romantilistes punkrites, toapõrandale oli visatud põhk, see oli madratsiks, seal oli mõnus konutada ja viina visata.

Tõsi, rikkamatel pättidel olid linad ja tekid, teised ajasid ilma voodipesuta läbi.

Ma mäletan näiteks isand Krilli, kes oli oma 62 eluaastast 40 vangis istunud.

Päris tubli tulemus, kas pole?

Tema oli suur autoriteet, tätoveeritud mis hirmus, kõik vaatasid talle alt üles, inimesed sosistasid omavahel tunnustavalt, kui Krill mööda läks.

Ja kui palju oli Krillil sõpru-seltsimehi! Nõnda et tapab.

Minu ema ei julgenud pimedal ajal välja minnagi, kartis Krilli ja tema kamraade nagu katku.

Supilinnas olid kambad, olid isegi mõjuala piirid.

Taga-Supilinna valitses Musta Ämbliku kamp, mille pealikuks oli esimese järgu poksija Ivo. Ta perekonnanimi oli veel Kikas, nõnda et sobis ninameheks nagu rusikas silmaauku. Ees-Supilinn oli krahvide käpa all, nemad võimutsesid Marja ja Kartuli tänaval ning Oa, Herne ja Tähtvere tänava linnapoolsemas otsas.

Meloni tänav oli piiriks ämblike ja krahvide valduste vahel, see oli veel kindlam kui Berliini müür Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel.

Ja see piir polnud üldsegi betoonist, vaid veelgi tugevamast materjalist – nimelt sõnakuulelikkusest ja territooriumitunnetusest.

Ämblikele kuulus ka linna prügimägi.

Ja-jaa, te kuulsite õigesti – prügimägi.

Tänase Tähtvere spordipargi ja laululava asemel tossas ja haises linna prügimägi, seal käisime huvitavaid asju otsimas.

Näiteks tselkat, see tähendab, et Tartu Kammivabriku tselloloidipühkmeid.

Oh, sa poiss, mis juhtus võõrast linnajaost noorukiga, kes Supilinna tüdrukut tantsupeolt koju saatis. Ta sai kõvasti kitli peale! Ja kui ta veel Taga-Supilinna piigat saatis, siis kaks korda – alul mustade ämblike, siis krahvide käest.

Muuseas, ka mind kutsuti krahvide hulka, ma kohe koleväga tahtsin minna, kuid ema ei lubanud mul seda teha. Kui oleksin läinud, ju oleks mu elu hoopis teistsugune olnud.

Aga meie räägime edasi Supilinna platnoidest.

Õhtul korjati meil pesu alati nöörilt, sest öö jooksul oleksid krahvid või ämblikud selle oma hõlma alla pistnud.

Nii krahvide kui ämblike nagu ka kõigi teiste ausate supilinlaste hüüdlause kõlas – mis ripakil, see ära! Ja mis pole ripakil, see ripakile ja ära!

Mina ise käisin õunaraksus.

See oli auasi, see oli lausa kohustuslik.

Kes ei suutnud vargsi üle plangu ronida, seda ei peetud õigeks supilinlaseks. Ja plangu tagant pidid sa tooma põuetäie naabri õunu. Mida küpsemad need olid, seda kõvem poiss sa olid.

Vaat, see mõnusalt ja kohati ka mittemõnusalt kriminaalne Supilinn oli veel alamrahva ja tudengite linn - seegi vastandus kätkeb ju eitusjaatuse, oksüümoroni.

Tudengid olid ju saksad, kuid Supilinnas olid nad alamrahva kostilised. Ja seda juba esimesest vabariigist alates, sutike varasemastki ajast juba.

Paljudest kostilistest said hiljem poeedid-kirjanikud, nad elasid seal prolede kõrval, mis tõi hiljem nende loomingusse vajalikku sotsiaalsust.

Kõiki sulekuningaid ma siin üles lugema ei hakka, muidu võiks kõnelda õhtuni.

Paar sõna siiski.

Oa tänava esimeses, praegu ilusti restaureeritud majas asus bordell. Ümber selle tiirles kurjajuurikaid ja sulerüütleid, on ju neil mehevõime eriti kõva.

Mis ümber!

Vahest asuti sissegi. Ja vaevalt, et lõbulindudele ainult luuletusi ette loeti. Sellest kõigest on kirjutanud kah-supilinlane Valmar Adams oma biograafilises romaanis „Esta astub ellu“. Ja seal esinevad bordellikülastajad, samuti teised supilinlased oma õigete nimede all.

Hiljem pakkus see juugendsiitilis häärber varjupaika ka Mercale, kelle näitlejanimi on Merle Jääger.

Mis ühendas pätte ja poeete?

Eks ikka protestivaim, sallimatus väikekodanluse ja riigi kui seesuguse vastu. Ütleme siis, et anarhism.

Vvõim on pahede ja korruptsiooni allikas, nii mõeldi Supilinnas. Mõeldi automaatselt, endale seda mõtet teadvustamata, veel vähem seda verbaliseerides.

Sportlasi elas Supilinnas igavene leegion, ja neid ma maha vaikima ei hakka nagu ma tegin seda suuresti poeetide puhul.

Toona esines üleliidustel korvpallimeistrivõistlustel Tartu „Kalev“, me olime eriti uhked, et see polnud Tallinna „Kalev“, sest nagu kõik tartlased, nõnda ka supilinlased põlgasid Kilulinna kuskil kaugel-kaugel, käimata maal.

Kõigil teistel nn liiduvabariikidel ja oblastitel mängisid pealinnaklubid aga Eestil meie kodulinna mantsa, nagu siis öeldi.

Aga miks Tartu „Kalev“?

Igati täpsem oleks olnud nimetada klubi Supilinna „Kaleviks“, kuna enamus mehi elas Supilinnas.

Meie teadsime täpselt, kus oli August Soku, kus Mart Laga, Heino Villemsoni, Ülo Laumetsa, Jaan Lentsiuse teiste toonaste kodud. Kõik neid oli meistriteks õpetanud Ilmar Kullam.

TRÜ korvallinaiskond võitis üleliidulistel meistrivõistlustel kuhjaga hõbemedaleid, aga naiskondagi oleks võinud nimetada SRÜ-ks. Ja mitte Sõltumatute Riikide Ühenduseks, vaid Supilinna Riiklikuks Ülikooliks.

Veemotosportlastest ma ei räägigi, supilinlastele kuulus siis maailmarekordeid süle ja seljaga.

Vesi, vesi, vesi.

Mis tuleb mulle esimesena meelde, kui ma mõtlen oma lapsepõlvelinnnale, Supilinnale?

Aga eelkõige kevadine suurvesi.

Jällegi oksüümoron, eks ole?

Me oleme harjunud sellega, et vesi püsib ilusti oma sängis, ent Supilinnas trügis vesi linna.

Ja veel.

Kui kilulinlased kardavad vett, tulva ja hukatust Ülemiste järvest, siis meie igatsesime üleujutisi.

Supilinn oli veel erandlikum kui Veneetsia, kus on terve aasta püsivad kanalid ja vesi. Meie olime osalt kuivamaa-, siis jälle märjamaalinn.

Tehtagu järele!

Mina elasin Marju tänav 10, kevadine uputus küündis täpselt meie majani, sealt algas Marja-mägi, millest me talviti alla kelgutasime.

Me teadsime, et märtsis tuleb kartulikotid ning purgid-pudelid keldrist tõsta trepikodadesse, sest pisikestesse tubadesse need hästi ei mahtunud.

Elasid ju supilinlased peamiselt kööktubades, ühesainsas ruumis, mis oli elu- ja magamistuba, köök ja esik, ning sinna mahtus mõnusalt elama terve pere.

Mis sest, et vahel kitsuse pärast tülitseti, nõnda et terve tänav kuulis vingeid neljatähelisi, aga ikkagi oli mõnus.

Meie räägime edasi veest, paganlikust ja kristlikust ürgelemendist.

Uputas võimsalt, tänavad olid jõed, õued ja aiad järved.

Naabripoisile kõrvalmajas läksid külla mööda purret, üle tänava seilasid paadiga. Aer oli tokiks, sellega lükkasid paati tänavapõhjast edasi. Kalu püüti aknast õnge välja visates, maitsev toit ujus ise sinu juurde.

Aga mitte ainult kevadeti polnud vett nagu liiva mere ääres.

Suvised vihmad tõid tulvevee ülalt, nn professakast (see tähendab professorite linnaosast) Tähtverest alla, meini, meie tegime liivast, kividest ja lauajuppidest paisusid, juhtisime vee sinna, kuhu tahtsime.

Läbi paisuvee kihutasid suuremad poisid Jawadel, sotsialistlikel Harley-Davidsonidel nõnda et kõrges kaares vett pritsis kahele poole vastu majaseinu.

Niisiis, vesi ja linn, ürgelement ja inimkultuur (jällegi oksüümoron), see on minu jaoks Supilinn.

Ma tean, et tänased supilinlased ei ela ainult mälestustest või siis mälestuste mälestustest.

Nad ehitavad uut Supilinna, see tuleb uusvana või siis vanauus, mis on jällegi oksüümoron.

See vanauus sünnib renoveerismise teel, ja see näitab tänaste supilinlaste austust Supilinna väärika ajaloo vastu, ent samas ka tahtmist elada moodsas maailmas.

Ja selle eest tänu.

Tänan ka tähelepanu eest, hakkame kõik sööma Supilinna tiitel- ja rahvusrooga, suppi.