Remont Supilinna moodi, Olari Koppel

REMONT SUPILINNA MOODI

Olari Koppel

Kui ma hommikul kell 7 üles ärkan on õues paks udu - ainult paar parmu kaklevad veel viimase tilga pärast viinapudeli põhjas, postiljon kõnnib majast majja oma käruga ning üks mees sõidab rattaga, vikat selle külge seotud.

Tuuakse töömees, kes on kõva viinanina ning kellel on tõsised alkoholiprobleemid, aga tööd teha oskab, nii et kui suudab kaine olla, siis väärt mees; kohale sõidutatakse ta autoga, otsitakse keldrist vanad lauad, mis 2 aastat tagasi pidi juba pooleks saagima, et saaks kütet, ehitatakse endale pukk.

Paar lindu närivad puu otsas pirne ning kraaksuvad ülbelt meie suunas.

Pukk veetakse esimese akna juurde, hakatakse tegema segu, siis avastatakse, et esimene segu on liiga kõvaks läinud, ei kõlba kuskile, sellest otsustatakse teha betooni, võetakse teine kott, tehakse segu valmis, lastakse vett kohalikust kraanist.

Miski koer haugub kuskil kauguses.

Segu valmis, pukk paigas, tuleb panna lauad paika akende äärde, et saaks krohv kenasti sirgeks siluda.

Hakatakse panema maja sisepoolseid aknaid, mis näitavad Supilinna tõelisse ossa (aiad ja parmud). Joodikud võtavad viina pühapäeva hommikul kell 9. Nad on kõigest 5 meetri kaugusel, ent 5 meetri sisse mahub 2 naabri aeda. Nad on teisel korrusel, nende häältest on aru saada, et nad on täis. Töömees, kes kohale toodi, on nendegagi viina võtnud.

Hakkab pihta laudade paikapanek. Üks sätib puki peal, teine ütleb, kas on viltu või ei. Peagi kostab kaugelt häält: „PANE KÕRGEMALE!!!” Üks naisjoodik karjub akna pealt. Vaatame loodiga - paigas. Sätime teist lauda, joodik karjub: “Jumala viltu on...ma näen ju!”

Ignoreerime pidevaid märkusi joodikult, kes tunneb ära oma vana viinakaaslase ning nüüd hõikab talle kaasa: “EI EI EI , jumala viltu ju...Vambola (töömehe nimi), see täitsa viltu ju!” karjub naisjoodik, „ma ju näen siit!”

“Ei ole tal häda midagi!” karjub vastu Vambola.

Töö jätkub naabrijoodiku hõisete taustal. Järsku see hääl muudab suunda ning karjub ühele toasolejale: “Kuradi sitapea, see oli minu õlu!” Kõlab pudeli klirinat ning meeste vandumist sealt majast.

Lähme eemale, et materjali tuua. Kui me tagasi tuleme, on uus naaber tulnud töömeest õpetama.

Seekord räägib 3 meetri kaugusel elav naabrivanaisa, 80 aastat vana, täis nagu tarakan, pühapäeva hommikul, (räägib) et ei ei, et see krohv ikka täitsa valesti, oleks pidanud selle hoopis teistpidi panema ning alguses oleks pidanud kohe selle paika kruttima. Lähme pukile, et krohvi natuke siluda, et saaks siis paremini krohvida

Tõstan haamri, et lüüa pinnale, kui vanamees hakkab karjuma: "EI EI!!! MIS SA NÜÜD TEED!!! " Vaatan talle imeliku pilguga otsa, vend ütleb, et pole midagi, tee edasi.

Lõhun krohvi siledaks. Vanamees on vahepeal ära kadunud.... Kõlab imeliku linnu laul kuskilt puu otsast. Ei möödu poolt tundigi, kui tulevad uued naabrid, seekord teiselt poolt maja, 21 m kauguselt. Üks tuleb sisse eesuksest, teine tagauksest. Mees kurdab: „Nu mis te klopsite, äratasite mu üles.” Tuleb vaatab tööd, räägib et jaaa, see mis need aknapaigaldajad tegid, jube asi - esimene naaber, kes ei laida töömehe tööd. Naabrid lähevad emaga juttu ajama. Oleme töömehega teise akna juures, töömees kurdab, et tal jube pohmakas ning käed värisevad. Räägib, et kardab, et kukub redeli pealt alla.

Panime teisel aknal lauad paika, töömees hakkab krohvima esimest akent. Loobib loobib, aga ülemine äär ei võta kinni, metallvõret pole, tsement kukub alla. Naaberjoodiknaine hakkab karjuma: „Kuule, Vambola, sa teed seal haltuurat, ma näen küll, kõik, mis paned, kukub alla.” Korrutab seda seal umbes 20 minutit kõva häälega: „Kujutad ette, tuleb krohvima ning kõik kukub alla...ma räägin kõik ära, see täielik haltuura sul seal!”

Lööme naelad viltuselt sisse, et krohv kuskile kinni jääks. Tuleb vend minu juurde, -kuule tõsine värk, mine käbe sisse.

Lähen sisse - üks naaber on toonud suure kandikuga pitsat, teine naaber, kes ka majas, kurdab, et ta teeb tööd ühe kolmanda naabri juures ning et tal kõik riistad laiali seal, peab tööle minema. Möödub 30 minutit, ta ikka räägib, et tal kõik tööriistad laiali ning tal vaja minna tööle.

Sööme vahepeal pirne, ploome, emale kukub pirn pähe, mulle ploom silme vahele.

Töömees teeb mitukümmend suitsu, kurdab peavalu üle, neab endisi töömehi.

Jõuame majaesise akna juurde, seal on pukile vaja kive alla panna, võtame igaltpoolt lillepeenardest ning kõnniteedelt.

Üks laud jääb puudu, aknale lüüa, vaatame ringi, töömees näeb naabriaias ilusat lauda ja enne kui arugi saame, ronib ta üle aia, "laenab" laua ning enne kui keegi märkab on laud juba meil seinas.

See 80 aastane 3 m kaugusel elav vana mees tuleb rõdule, mis asub otse meie majaesisest paari meetri kaugusel, ja hakkab kommenteerima, kuidas me naelu sisse lööme, räägib midagi sõjast, sellest, et ta ootab surma. Tõmbab suitsu, küsib imelikke küsimusi, teeb kurja häält. Ignoreerime teda täielikult, ei kuula ka sõnagi, mis ta räägib, ta ikka räägib. Möödub tund muutusteta. Meie seal klopsime, tema ikka räägib, pole siiamaani veel keegi aru saanud mis ta räägib.

Väike tüdruk roosade pükstega sõidab roosa rattaga tänaval. Isa jookseb järel ning karjub :”VAJUTA PIDUREID!!!!”

Naabreid tuleb veel majja - meie maja on nagu läbikäigu hoov, ajavad juttu, söövad, joovad, kurdavad elu üle.

Sööme mõned pirnid, ploomid, naabri koer 3 m kaugusel haugub ebainimlikult, kui vilistame talle, teeb samu hääli mis Olari, kui ta segaduses on.

Veel üks naaber 20 meetri kaugusel vaatab ning imestab, mis meie aias toimub. 21 m kaugusel olev naaber kutsub meid appi, et akent eest ära võtta. Räägib, et ta paneb tööruumile akent, aga naine ei ole nõus aitama, ta väidab, et ta liiga pisi. Tõstame akent, naabrinaine tuleb ka vaatama, kurdab, et meie ema ei mängi temaga, et ta lahendab mata ülesandeid. Naabrimees ütleb naisele, et ta annaks talle puuri, naine näitab keelt ning keeldub andmast. Kuuldub meie ema häält: ”OLARI!!! EVARI!!!!„

Naabrinaine karjub: ”Nad mõlemad siin!”; ema ütleb: „Saada nad siia”; naabrinaine karjub vastu: „EI ANNA!!! SINA MINUGA EI MÄNGI!!!!” Naabrimees muigab ning vihjab liivakastile. Ema tuleb jooksuga, juuksed lehti täis, töömehel abi vaja, ta kandis pukki üksi läbi aia, pooled puud võttis maha. Vaatame talle abitult otsa, kuna hoiame mõlemad hetkel akent kinni.

Lähme töömehele appi. Mööduvad mõned minutid, tuleb jälle esiakna kord, vaatame, et veider värk, naabri aiast tuleb suitsu, purjus 80-aastane naaber oli pillanud sinna koni, ning see susises seal. Ütleme taadile, et seal põleb, tema teeb kohatuid hääli ning ebaarusaadavaid vokaale tuleb tema suust välja. Peagi koni kustub.

Lähme hetkeks majja, tuleme välja, terve õu on paksu suitsu täis. 5 meetri kaugusel olevad naabrid olid hakanud ahju kütma ning nende korstnast tuli süsimusta tossu, mis täitis terve õue.

Tänaseks hakkab töö vaikselt lõppema, tuleb koristada. Teen vennast alandava pildi, kui ta harjaga puhastab aknalauda.

Töömees teeb mõned suitsud ning õlled ning vend viib ta koju.

Tänaseks töö läbi - Supilinna moodi

The End

Tüüpiline supilinn pühapäeva hommikul pooled naabrid purjus....