Mälestused Supilinnast, Alma Tomingas

Mälestused Supilinnast

Allpool toodud mälestused pärinevad Alma Tomingase (snd Alma Wilhelmine Kotkas) sulest.

1923. aastal saadeti Pangodi vallast Ketneri külast pärit tütarlaps Tartusse kooli. Sellest 8-lapselisest taluperest pandi ikka lapsi Tartusse kooli, kaks neist jõudis ka ülikooli.

Alma koos õega elas kooliajal oma tädi Miili peres. Tädi Miili (tegelikult Emilie) ja tema mees Juhan Kodu elasid 1920. a-te algul Supilinnas Herne ja Kartuli tänava nurgal. Hiljem kolisid nad Karlovasse.

Katkendid 1970. a-te alguses kirjutatud mälestustest võimaldavad meil 8-aastase tüdruku pilgu läbi näha tükikest 1920. aastate Supilinnast.

Autori kirjaviis on säilitatud, oleme teksti vaid natuke lühendanud ja lisanud ka mõne selgitava kommentaari. Väljajäetud osad ja kommentaarid on eraldatud klambritega.

Suur tänu Liisa-Kai Pihlakule, kes oma ema mälestused Supilinna Seltsile saatis.

17. veebruar 1972

Oma esimesest koolitalvest mäletan juba natuke rohkem. Olin novembris kaheksaseks saanud, kui 1923a. jaanuaris saadeti mind koos 10 aastat vanema õe Elliga koos Tartusse tädi Miili ja Juhani juurde, kes elasid tol korral üürikorteris Herne-Kartuli tänava nurgal, praegu on see linnaosa üldiselt „supilinna” hästiõnnestunud hüüdnime all. Tädil omal lapsi polnud, meie vanim õde Hilda oli gümnaasiumi eelviimasest klassist koju jäänud, ei ole jutuks olnud, kas ei tahtnud enam või ei saanud edasi käia. […] Herman, Leida, Arnold olid siis Laguja koolis. Ma ei tea, kes selle algatas, et mind koos Elliga linna kooli saata. Igatahes 6. jaanuar „kolmekuningapäev” oli alati talvise koolivaheaja viimane päev ja meie sõitsime linna. Mina mõned päevad veel kooli ei saanud, kuni tädi asju ajas; –ostis mulle pruuni triibuga parhi kleidiriide, õmbles kleidi ja mustast satäänist põlle ja kohendas ema sametkraega ülejaki mulle palituks. Siis oli tädil veel õiendust; maalapsi linna algkooli ei võetud ja veel poolikust õppeaastast. Tädi oli hea jutuga ja visa pealekäimisega, asi sai ikka niikaugele aetud, et mõne päeva pärast kooli sain. Raekoja taga olid kolmekorruselised kivimajad; praegu haljendab seal mäenõlvak, majad hävisid viimases sõjas. Üks neist majadest oli 4 algkool [Jaani tn 14], poistekool ja kooli juhatajaks kauaaegse Otepää kihelkonnakooli juhataja Karl Neumanni vend Jaan Neumann. Sinna siis jõudis tädi mind sisse kaubelda, seal mitmesajalise poistekooli esimeses klassis oli 6-7 tüdrukut erandina, ei tea, miks ja mina ka nende hulgas.

Esimesel koolipäeval jaanuari teisel nädalal viis tädi mind käekõrval sinna. Koolikotti ei olnud siis veel õpilastel; mõnel oli küll ranits seljas, mõnel raamatud kirju räti sisse seotud, aga osadel lihtsalt punane kummipael ümber raamatupaki  ja pinali tõmmatud. Mulle ostis ka tädi selle.

18. veebruar 1972

Mingit sügavat muljet ega mälestust esimesest koolipäevast muud ei ole, kui et seisime seal koolimajas hämaras koridoris ja ootasime minu vastuvõtmist või tunni lõppu – klassist ei mäleta midagi. Pärast tunde ootasin, tädi tuli koolimaja välisukse juurde mulle järele, sest ma ei osanud ju üksi koju minna […]. Ka teisel hommikul tõi tädi mind kooli ja õpetas mitu ringi, et tule kohe Ülikooli eest mööda, vangimaja eest mööda, saksa (Jaani) kiriku eest ka mööda, siis lühike Kloostri uulits ja ongi sealsamas varsti Herne uulitsa ots. Tol ajal veel tänava nime ei olnud. Meesterahvas kooliõpetaja oli, mis nimi, ei tea praegu, küsis koolis andmeid, – isa-ema nime, sünniaega ja mis usku oled? Vastasin, „eesti usku”, sest seda ma teadsin, et vene usku ma ei ole! Teisel päeval tädi enam vastu ei tulnud ja tundide lõppedes olin kuidagi koos teiste lastega märkamatult raekoja ette platsile jõudnud – vaatasin kell oli, aga tuttavat koolimaja ja tänavaotsa, mis ülikooli ette viib, ei ole kuskil. Olin väga hirmul, kõndisin suurte majade ees edasi-tagasi, pidasin raekoja kellal silma peal, et see ka veel ära ei kao ja viimaks küsisin ühelt vanalt naiselt, et kus on ülikool. Et raekojal selline salalik torn on, et kell kahes küljes, seda ma ei teadnud ja see ajas mu eksitusse. Kui koju jõudsin, rääkisin teistele, mis juhtus ja tädi tuletas tihti hiljem seda mulle meelde, et raatuse kell ja kivisild oli, aga kooli ei kuskil.

Igatsesin maale, päris kodu. […] Enamus laupäevi pidin talvel ikka linna jääma, kuna ilm oli vahel liiga külm ja vahel jälle ei olnud hobusega Elva vastu  lubatud tulla ja talveriietes ma ei kõnni ära Elvast koju – oma 9 klm.

Linnas tikkusid jälle silmad märjaks minema, aga teistele näidata ei tahtnud, tädi tegi sellest suurt juttu ja ise muigas, nagu ei passinud kodutahtmist näidata. Tädi käis pühapäeva hommikul Peetri kirikusse ja kutsus alati mind kaasa. Läksime vahel üle puusilla (mis asus bot. aia nurga juures) vahel üle Kivisilla; sealt oli küll kõveram, aga tee nagu pidulikum ja tähtsam. Tädil oli sall peas, aga muidu uhkelt riides maanaistega võrreldes; suur, pikk karusnahast boa rippus ümber kaela, otsad ees ulatusid peaaegu põlvedeni ja otste otsas rippusid veel väikesed, vaksapikkused sabakesed – kõik see toredus oli mingist tumepruunist nahast ja suur muhv samuti. Hiljem tegi tädi sellest boast mitu kraed, niipalju nahka oli koos. Pühapäeva hommikul pääle kohvijoomist tegi tädi ubinasupi [õunasupp] või kompoti või vaniljekastme valmis ja torkas kas siis kartulid ja liha või kapsad lihaga ahju hauduma, et oleks soe söök ootamas, kui kirikust tuleme. Ellit keelitas ka tädi kirikusse tulema ja oma Juhanit, aga nad ei võtnud seda kuigi tihti kuulda. Kirikus oli päris tore, kui ainult väga külm ei olnud. Külmaga käskis tädi tasakesi varbaid liigutada, et jalad kangeks ei jääks, aga palju rabeleda ka ei tohtinud. Orelimäng ja laulmine meeldisid väga, jutlus, kui pikale läks, oli igavam. Kui saime üles koori peale minna, sealt oli tore üle ääre alla vaadata! Jälle tuli väikselt hirm, et mis siis küll saab, kui postid ei kanna ja kõik see rõdu alla prantsatab! Kirikust väljatulek oli pidulik, kui kellad üleval kõmasid ja tunne oli, et üks vajalik ja täisinimest vääriv kohustus on täidetud. Laulud ja altarisalmid olid varsti hästi selged ja kaasalaulmine kirikus meeldis ka alati!

Palju seletamatut imelikku oli maalapsel linnas. Igavust tunda küll ei saanud, igalpool tänaval oli vaatamist palju, ka kodus, läbi akna välja! See maja oli madal, hall puumaja, osalt kahekorruseline (Kartuli tän. poolt) osalt mansardkorrusega [praegune Herne 33]. Pikem osa majast oli Herne tänava poole, väiksem jupp läks nurgeti Kartuli tänavale. Tädi korter oli õuepoolt sissekäiguga kahetoaline alumise korruse korter; tagatoa kaks akent Kartuli tänavale, eestoa aken õuele. Esimene tuba oli võrdlemisi suur, pliit ka seal nurgas sitskardina taga. Must, ümargune raudahi soojendas mõlemaid tube vaheseinas. Lesk majaperenaine, proua Mölder, elas ise Herne tänava poolses otsas, tal oli vist suur korter, mitu tuba oli veel sellest üliõpilastele välja antud [Herne 33 omanikud 1923. a-l olid Helene Möldre ja tema tütar Anna Filippov]. Tal oli teenijaks üksik vanapiiga Ida, keda siis Möldri Idaks kutsuti, kuid perekonnanimi oli hoopis Sepp, Ida Sepp; hiljem elas veel palju aastaid tädi Miili majas Kalevi tänaval.

Siis elasid veel mitmed pered sealpool majas, kuid lähemalt ei mäleta. Aga meie peal elas väike küürakas, mustade vuntsidega, lahke üliõpilane Nikolai Veiderpass oma venelannast naise ja väikese pojaga. Olid Venemaalt hiljuti tulnud, optandid; naine eesti keelt ei rääkinud, kutsuti „Kolla prouaks”. Farmatseut Veiderpass oli senini ülikoolis professor, suri alles möödunud talvel kõrges eas [Nikolai Veiderpass suri 2. oktoobril 1971]. Meie vastas all, üle „kalidori” elasid veel Petsid, noor abielupaar, mees mingi elektrik ja naine väikese poja Leinoga kodus; kole võõrastav oli kuulda, kui majarahvas  rääkis, et Petsi on väga sünge mees, peale tööd õpib veel edasi „videvikus” – õhtukeskkoolis, ja kui siis laps karjumisega teda segab, siis annab rihma nii lapsele kui naisele! Siis veel tädi rääkis ükspäev, et hommikupoole oli kange Petsi-proua kisa kostnud, tädi läinud vaatama, väiksekasvuline proua oli kahe jalaga keset lauda seisnud ja karjunud. Selgus, laps oli riideharja põrandale ajanud, naine oli jalge all tundnud karvast, karjus hiire kartusel! Imelik, mulle arusaamatu! Kui mees rihmutab pooleaastast last ja teda, siis ei karju, ja hiirekese pärast, keda ei näegi, on nii hirmul. Teine pere meie vastas oli Puust, mees tisler; sel oli ka naine ja minust suurem tütar Ella, kellega kevadel hoovi peal kekskasti mängisin ja kekskasti ruutu viskamiseks hästi ilusaid tassikilde või värvilisi klaasitükikesi vahetasime.

19. veebruar 1972

Tänaval olid umbes kolme meetri kõrgused metallist laternapostid ja nende otsas gaasilaternad, kujult samased, mida nüüd „Estoplast” suveniirlampideks teeb [mõeldud on omaaegses Estoplasti tehases toodetud suveniirlampi „Vana Toomas“]. Igal hämarikul õhtul tuli vana, pikk mees ja mingisuguse konksuga kepiga süütas tänavanurkadel siniseleegilised tänavatuled. Tädi korteris rippusid juba keerutatud juhtme otsas laest alla elektripirnid; mulle olid suureks uudiseks nii gaas kui elekter. Tädi toonitas tihti, et elektrituli rikub väga silmi, ei maksa õhtul nii vara tuld süüdata. Siis me istusime kahekesi hämaras õhtuti, aknast paistis küllalt tahatuppa ka tänavatulede valgust.

Talveõhtul laulsime tädiga siis sooja ahju kõrval hämaras vanu, halearmsaid laule, tähendab tädi laulis seni, kui mina ka juba oskasin kaasa laulda. Tädi tõstis ka oma sülle mind istuma, aga sealt libisesin varsti põlve otsa ja võtsin omale eraldi pingi. Maal kodus kurtsin, et ma ei saa kuidagi tädi süles istuda, tal on kõht, mis süle nii väikeseks teeb ja ruumi ära võtab […]

Teine risttänav linna ääre poole oli Marja; seal ülevalpool, kust juba Tähtvere mäekülje peal ilmatu suur „A le` Coq”i õllevabrik selgesti paistis, elasid onulapsed ja onunaine Anna, isa õde ehk tsõtse ühtlasi. Onutütar Minni (Vilhelmine) oli mu ristiema, käis riidepoes müüjaks, siis Betti (Elisabet), oli ka kuskil tööl ja veel Hilda ja Edgar (väike Hilda ja Endu!), need olid koolis. Isa, meie onu, ja vanemad vennad, ka keskmine vend Volli olid ja elasid kuskil mujal. Pühapäeva õhtupooliti käisime tädi Miiliga siis Marja tänaval külas; tädi sai juttu ajada ja mulle anti tihti midagi maitsvat süüa. Onutütred olid juba täiskasvanud, Minni üsna vanagi, Edgar oli veel pesamuna ja paras väänkael, siis vast 13-14a. vana. Minni, kes oli perekonna A ja O , kurtis, et poiss ei viitsi õppida, ja muudkui teised poisid vilistavad akna all, ja siis on minek! Seal anti mulle ka värvilisi purgikompvekke – need olid hapukad karamellid, mida  müüdi suurtest plekkpurkidest.

Aga sealsamas teisel nurgal meie korteri vastas, ka Herne-Kart. elas ja pidas vürtspoodi leseks jäänud tädi Anna kahe tütrega, Meta ja Salmega [pood Herne ja Kartuli tänava nurgal töötas kuni 2000. a-te alguseni]. Metat ma ei mäleta seal poes õiendamas, võib-olla oli sel ajal Peterburis hambaarstide koolis õppimas, aga Salme oli gümnaasiumi lõpuklassides; aitas tädil ka vahel poes müüa, kui tädi südalinna läks suurest poest igasugu pudukaupa tooma. Leiba ja saia sõtkus ja küpsetas müügi jaoks tädi ise õhtuti ja öösel, seda mida järgmisel päeval müüs. See oli ikka väga raske töö, kui mõelda, et peale 12-tunnise poe lahtiolekuaja pidi veel hiigelsuure ahju jaoks puud tassima, ahjud kütma, kaks korda, enne leivale ja siis natukene uuesti üle soojendama, siis saiale. Käsitsi suurtes leivamõhkudes tuli kasta ja pätsid voolida ja kõik pidi veel hea ja ilus välja ka kukkuma, muidu läksid ostjad, kunded, teise poodi. Poes meeldis mul vaadata, kuidas tädi kaalus ja pakkis ja mida ostjad rääkisid. Poe lävepakule oli kõvasti hobuseraud naelutatud õnnetoojaks ja iga ukse avamise ja sulgemise ajal kõlises kell ukse kohal seinal. Ükskord küsis ilus säbrulise lokisjuuksega daam lokinõelu ja sai ka. Mitu aega vaevas mind mõte, et mul oleks ka neid vaja, et küll need ka minu juuksed lokki teevad. Lõpuks küsisin osalt ka omale ja kui tädi andis, siis oli pettumus suur; nõelad, nagu harilikud kaheharulised juuksenõelad, ainult väiksemad, ja ei tulnud mulle ühtki lokki, torgi neid nõelu, kui palju tahes juustesse

21. veebruar 1972

[. ]

Linnas olid jälle omad plussid, mis varsti nukrust leevendasid. Üks väga lustakas olemine ja koht oli ülelinnaline ametlik kelgumägi, mis oli siis korraldatud Tähtvere pargi taha, kohe linna majade lõppedes ja allalaskmise võimalusi oli valida mitu – ikka jõukohaselt. Pargi äärest kuni alla Emajõe luha peale sai pika kelgusõidu ja lapsi, noorukeid ja täiskasvanuidki kogunes sinna õhtupoolikul ja ilusatel talveõhtutel. Mäelt laskumiseks sai sealt valida järsemaid või laugjamaid kohti, peale selle oli sinna laudadest ehitatud ka veel kunstlik kõrgendus, veega üle valatud ja ka lumine – midagi suusatrampliini taolist, treppidega ülesminekuks kahel pool; sealt uljaspead laskusid vahepeal nagu õhuhüppeid tehes hiiglahooga alla ja kaugele eemale luhale liugles veel kelgutajate koorem.

Postide otsas üleval mäe peal olid värvilised tuled ja pühapäevaõhtuti mängis ka veel puhkpilliorkester, sellepärast pole ime, et peale kelgutajate ka pealtvaatajaid täiskasvanuid jalutas ja seisis, lastevanemaid ja saatjaid. Selle trampliini all oli laudadest putka, kust ka kelke laenutati mõne marga eest; kelke oli igas pikkuses, tõukekelke küll veel mitte, aga harilikke ja hästi pikki sportkelke, kuhu siis näiteks viis suurt inimest kaksiratsi üksteise taha peale mahtus, esimene istuja juhtijaks. Kui siis sellised kilkavad ja naervad kelgukoormad mitmekesi võidu alla vihisesid, ajas juba pealtvaadateski põnevusest hüppama. Väiksemate kelkudega igakaliibrilisi sporditegijaid sõelus tervel mäeküljel, enamasti kõigil kootud tutilised sukkmütsid peas, mis siis väga moes olid. Kuigi see lõburohke koht oli meie kodule võrdlemisi lähedal, ei saanud ma seal palju käia; üksinda tädi ei lubanud ja kellega ma koos käisin, ei mäleta, aga tore ja meeldejääv see oli ja kuluks praegugi lastele linnas selline värske õhu võtmise koht ära. Selle suure lusti sekka juhtus ka pisemaid pahandusi; kokkupõrked ja ümberkukkumised hoogsa sõidu pealt tõid mõnelegi põrutatud põlve või kriimulise nina, ja kui seda meeles pidada, et naissoo esindajad siis veel mitte kuskil avalikult pükstega ei käinud, ka mitte uisuteel ega kelgutamisel, siis oli mõnelgi kelgutajal ja kukkujal seelikualune lund täis. Suusatamine oli siis veel Eestis vähelevinud, kui mitte päris tundmata.

Kevadel, järsu lume sulamise aegu kimbutas seal jõepoolset linnaosa suurvesi. Ei olnud veel kaldapealse täitmist ega kindlustamist tehtud ja allavoolu sildade vahele kitsaks surutud jõgi ummistus ka veel allavett ujuvatest jääpankadest. Herne tänavat pidi kooli minnes sai mööda kõrgemaid kive ja kühme hüpates kuidagi veel kuiva jalaga läbi, aga Kartuli tänavat alla jõe poole oli lausa vesi ja kõnniteede asemele laudadest pukkteed ehitatud – ikka kaks saelauda kõrvu pukkide peal ja vaiade otsas ka käetugi ühelpool; jõele lähenedes läks vesi järjest sügavamaks ja  alumised puumajad olid üle vundamendi lausa aknapiitadeni vees. Vaesekesed, kuhu need elanikud küll nendeks päevadeks läksid ja kraami tõstsid! Meie korteril oli ka esimene tuba madalama põrandaga, tagumine, vastu Kartuli tänavat oli paar vaksa kõrgem, võib-olla just suurvee kartusel tehtud. Ja madalama põrandaga toa ette oli ka meie rahval mure, et ehk tuleb vesi põranda alla. Põnev oli aknast vaadata, kuidas naabermajade elanikud altpoolt turnisid mööda ligaseid palkteid, mis väheke ka kõndimise taktis kõikusid ja lahtised lauaotsad vibasid. Kes need ajutised teed pani maha, kas majaomanikud, või linnavalitsus, ei tea.

Paari nädala pärast, kui suurvesi jões alanes, koristati need laudpurded jälle ära; ainult et tänavad olid kõntsa täis ja porised; majaseinad kõrgelt märjad, tumedaks niiskunud.

22. veebruar 1972

Järgmisel koolisügisel s.o. 1923a. oli tädi Miili minu koolipaberid juba kõige ligemasse algkooli, I algk. üle viinud [praegune Kesklinna kool]. See oli tütarlaste kool Kroonuaia tänaval, mis vahepeal kandis Botaanika tänava nime ja nüüd on Komsomoli tänav [nüüd taas Kroonuaia tänav]. Näe, kui pikk on mu elu, – juba selle aja sees vana Taaralinna mõned tänavad kolme kanti ümber ristitud. Kroonuaed või hiljem ka Botaanika aed asub ühte külge pidi sellel tänaval, oleks küll võinud Botaanika tänav edasi olla ja komsomolid omanimelise mõnest värskemast linnaosast saada.

Nagu tädi hilisematest juttudest selgus, oli neil tõsine tahtmine olnud mind lapsendada – „ kasulapseks võtta” päris täielikult, kuid minu ema-isa ei nõustunud sellega; kuulsin hiljem kunagi ema jutu sees kellegile rääkivat, et meil nii palju lapsi, kuidas seda ühte ära anda, nii heasti-kurjasti kui teisi saab suureks kasvatatud, saame teda (s.o. mind) ka! Kuid tädil oli siiski see dokument notari juures tehtud isa-ema nõusoleva allkirjaga, et olen tädi ja Juhani „lihase lapse õigusega” laps, ainult et perekonnanime ei muuda. Nii oli siis minu koolimineku ajaks tädil tähtis dokument valmis, üks eksemplar notari kontoris, teine tädi ülemises kummutisahtlis teiste dokumentide juures ja mina paugu pealt linna laps kõigi õigustega linna algkoolile.

Uus koolimaja oli nägus, on veel praegugi üsna kõbus, ainult et mõõtmed mälestustes on palju suuremad, kui need tegelikult on. Maja asub paar meetrit tänavast aia sees, võrdlemisi suure hoovi või aiaga seal juures.[ Mõeldud on ainult peahoonet. Praegust uut ja vahepealset juurdeehitust siis ei olnud ja nende asemel oli siis aed] Kevadel olime seal väljas ringmängu tegemas ja ka võimlemise tundides ja muidu seal ringi jooksmas. Kooli juhataja oli Koorits, seepärast nimetati ka jutu sees kooli Kooritsa kooliks. Õpetajatest mäletan pikka noormeest Karl Abenit; praegu tunnen selle kõrgekasvulise, sirge hoiakuga, hallijuukselise mehe Tartu tänaval ära ja tema möödunud aastal tähistatud 70a. juubelijutus toonitati tema suurt pedagoogilist tööd ja hääd läti keele oskust ja läti kirjanduse tõlkijat meie keelde [Karl Aben oli Eesti keeleteadlane, kirjanik ja läti keelest tõlkija 23.09.1896–22.10.1976].

Sellest koolist on jäänud veel meelde, et nii paljude linna tütarlaste hulgas, kes mõned käisid nii linnalikult lühikestes kleitides ja tuttide ja lintidega ehitult, tundsin end üsna tuhkatriinulikult mu maavillaste, lamba seljas kasvanud pruunikasmustade sukkade pärast ja tädi poolt õmmeldud kleitides, mille pikkusele tädi lisas veel ikka kasvamise jao ka juurde. Selle koolimaja koridorid olid juba laiemad, meil lubati seal ka ringmängu teha enne tundide algust ja vahetundidel. Laulsime seal selliseid ringmängulaule nagu see ilmatu pikk – me veame peremehele heinu ......., siis peremees võtab sulase, ja sulane võtab naise, naine lapse, laps tüdruku ja need juurdevõetavad jäävad kõik ringi sisse kõndima, siis jälle – sulasest saab peremees ja otsast peale jälle, kui eelmised sulased ja naised ja lapsed on lahkunud ja ringist välja läinud. Siis oli veel üks ilus ringmängu laul – „ringi ümber tantsimas lapsed kõik koos, et võiksin üht kui teist  ma sõbraks saada neist; ja kui tahad olla mu ilusaim roos, siis ringi me tantsime, keerutame koos.”  Refr „ai jumfairalla, jumfairalla, jumfairallalla, ai jumfairallalaa, ai jumfairallalaa ja kui tahad olla mu ilusaim roos” j.n.e. – siis kutsus ringis olija „ilusaima roosi”  enda asemel ringi sisse.