Loomariigi uudised, Matti Masing
Loomariigi-uudiseid Tartust, aprilli lõpus 2002
Matti Masing, loodusteadlane
Tartus on nüüd lendamas kõik paiksed nahkhiireliigid ja ultraheli-detektori abil saab neid öösiti ka kuulata. VEELENDLASED (Myotis daubentonii) ilmusid massiliselt Emajõe kohale aprilli viimastel päevadel ja neid tiirleb praegu oma sadakod Marja tänava ning Kaarsilla vahelisel alal, hiljem hajuvad laiali. Nad tiirutavad madalal veepinna kohal, inimkõrvale hääletult, kuid detektorist on kuulda kiire kahetaktiline pragin. Palja silmaga võib neid näha Botaanikaaia all ja sealse sillakese juures laternate valguses.
PÕHJA-NAHKHIIRED (Eptesicus nilssonii) on Tartus samuti arvukad, kuid alla +8 kraadi juures on nad väheaktiivsed. Nemadki koonduvad toituma öösel jõe äärde või laternate ümbrusesse, kus on rohkem saakputukaid. Nende tugevad, käteplaksutamist meenutavad häälitsused on detektorist paremini kuuldavad 30 kHz juures kuid ilma detektori abita inimesele kuuldamatud. Seda liiki pole lennu ajal tavaliselt näha, sest ta lendab üsna kõrgel tumeda taeva taustal.
Parkides ja surnuaedades võib kuulda üksikuid SUURKÕRVU (Plecotus auritus), sagedusel 15-20 kHz, mida noored inimesed kuulevad ka palja kõrvaga. Detektorist on kuulda ühtlane kellatiksumist meenutav heli. Pärast puude lehtimist asendub see heli palju tasasema krabina või kahinaga, mis on kuulda vaid mõne meetri kaugusele. Niisugust heli kasutab suurkõrv puudel istuvate ööliblikate leidmiseks, kellest ta toitub.
Emajõe kohal lendab ka haruldasi TIIGILENDLASI (Myotis dasycneme), keda on praegu siiski veel vähe. Nemad tunneb ära 35 kHz sagedusel detektorist aeg-ajalt kostuva tugeva siutsatuse järgi. Madalalal veepinna kohal toituvaid tiigilendlasi pole näha, sest nad lendavad veekogu keskosas ja kalda lähedale ei tule.
Rändnahkhiiri 29. aprillil Tartus veel polnud, ootame neid järgmise soojalainega. Mai algul on mõned neist ikka kohale jõudnud.
28. aprillil toimus Supilinna Päevade raames avalik nahkhiirematk Tartu Supilinnas. Osavõtjaid oli üle 30, mis on Tartu linnas alates 1992. a. toimuvate nahkhiirekäikude rekord. Ultraheli-detektori abil registreerisime 3 km pikkusel loendusrajal kokku 10 veelendlast, 5 põhja-nahkhiirt ja ühe suurkõrva. Sooja oli tol ööl kõigest 6-7 kraadi.
Soojadel aprilliöödel on jõeäärsete tiikide kallastel esimesi liigutusi tegemas VEEKONNAD (Rana esculenta), kellele meeldib ka päeval päikese käes siblida, kuid see aeg on alles ees. ROHUKONNAD (Rana temporaria) on ära kudenud, KÄRNKONNAD (Bufo bufo) ja TÄHNIKVESILIKUD (Triturus vulgaris) valmistuvad kudema. Mulksuva häälega RABAKONNI (Rana arvalis) on Emajõe luhal vähe, nende isased on praegu üleni helesinised.
Supilinna ja kogu Tartu loodus- ja inimväärse keskkonna sümboliks pakutud JÄRVEKONNA (Rana ridibunda) tänavu Tartus veel pole nähtud. Tema elukäik on praegusel loodusvaenulikul ajal raske, eriti linnamiljöös, kus domineerivad hooned, asfalt ja autod ning kus loodusmaastiku säilimise ja veekogude puhtuse eest inimene hoolt ei kanna.