Killukesi Supilinnast, Kalli Kukk
KILLUKESI SUPILINNAST
Tartu LV Supilinna planeeringu 2002. a kava tarvis koostas ja toimetas Kalli Kukk
Supilinlasi ja Supilinna sõpru liitva ühingu loomise idee hõljus Supilinna õhus juba aastaid. 2002. aasta aprillis sai see reaalse sisu: toimusid Supilinna päevad, ja 22. mail loodi 44 asutajaliikmega Supilinna Selts. Seltsi üks eesmärk on koguda ja säilitada selle omapärase linnaosa ühismälu. Arheoloogide leitud luukild kõneleb siiski vähem kui elav inimene.
Supilinna põline elanik, 104-aastane Pauliine Aadla mäletab Supilinna aastast 1938: "Õhk oli nii värske, kui akna vallale lõid. Siin olid kõik ilusad korras majad, kõigil aiad. Inimese oliva kõrraliku, polnd ei joodikit ega lakkekrantse. Oih, nüüd see tolm! Süüa ka ei saa, ku aken lahti, liiv krõbiseb hamba all. Kui oleks jõudu, küll veel õiendaks ja koristaks siin-seal. Majale anti see värvipass, et värvid ära, saad aukirja. Mina ei taha nii hirmsas majas ära surra; siis läheks rõõmuga, kui oleks ilusast majast minna. Tulep jupiviisi tehä, siis saap see Supilinn nii ilusass. Nii et - te sääl Supilinna seltsin, rassige iks edäsi!"
"Kuidas Herne uulits asfaltkatte sai", ja nimede sünd
Tartus oli laulupidu tulemas. Mitte see 1869.aasta oma, vast ikka sadakond aastat hilisem. Ikka nõukogude-aegne. Laulupeole oodatud kõrget külalist, vist kosmonaut Gretshkot. Et kõrge külaline tolmu seest meie rahvariiete kauneid värve näeks, oli hea nõu kallis (rongkäik lauluväljakule pidi kulgema mööda Herne uulitsat). Nii aeti asfaldimeistrid lööktööle: teerull lükkas ees asfalti siledaks, laulupeorongkäik kõrge külalisega sammus järel - ja rahvariideseelikud aina sillerdasid päikesepaistes ja teerullituules! Sekundiga tehtud ja sekundiga muhklikuks muutunud asfalt katab Herne uulitsat siiamaani, Supilinna ainus asfaltkattega tänav sai aga rahvasuus uhke nime - Hernesaksa tänav.
Supilinnas loovusest puudu ei tule - European-6 maa-ala, kus toimusid ka esimesed Supilinna päevad, nimeks on seltsi liikmed pakkunud Europlats, SuPEuRoPLATS, Kartulipõld, Oapõld, Mitshurini skväär… Uute tänavanimede hulgas puuduvad supilinlaste arvates aga Tilli ja Sibula tänavad - nendeta ikka õiget suppi ei keeda…
Tulnud Supilinna vaimu, tuntud eesti bluusilaulja Mülleri Sassi juurde sõber. Olnud Sassi maja ees keravälku näinud. Sass küsima, miks välk kerra tõmbus. Sõber vastu: "Ta tuli vist sinu poolt, eks siis ikka suurest hirmust, et laulma hakkad!"
Üks tõestisündinud lugu
Elanud Supilinnas perekond, nimeks Kaine. Häda selles, et nimele vaatamata olnud nad suurema osa ööpäevast jommis. Poeg töötanud Supilinna kirikus, st. õlletehases. Kord olla tal napsuraha otsa saanud. Läinud siis õlletehase ametiühingusse, kaevelnud ja nutnud - mul isa surnud! Kõigil inimesest kahju - anti matusetoetust ja kolm vaba päeva, kuis kord ja kohus ette näeb. Ka kaastundeavaldus ilmus kohalikus lehes, "Edasis". Läks mööda kolm ja rohkemgi päeva, poeg jõudnud lõpuks töölegi. Aga üleaedne vanamammi, kellele mahamaetud mees vastu tulnud, neelanud mitu päeva palderjanitilku.
Einar Tammur, kotkaste asjatundja ja Alam-Pedja looduskaitseala valitseja, on öelnud: "Kui tuleb korralik üleujutus, siis purjetab Supilinn küll Tartust Peipsi peale". Korralikke üleujutusi on olnud nii 1920ndatel kui 1950ndatel aastatel, aga Supilinn püsib!
Tartu LV Supilinna planeeringu 2002. a kava tarvis
koostas ja toimetas Kalli Kukk